Tuesday, December 8, 2009

Stephen King “On Writing”

Lepime kokku, et peale selle artikli lugemist te lähete ostate ülalnimetatud raamatu ja loete läbi. (Eesti keelde seda minu teada tõlgitud pole. Rahva Raamatust sain ma viimase ingliskeelse koopia. Ma ei laena raamatuid! Hihiihiii…)

Miks?

Ma püüan seletada:

Raamat koosneb SK eluloost. Kus ta oma lapsepõlve veetis, millised on esimesed mälestused, miks ta kirjutajana just täpselt selliseks isiksuseks kujunes.

Viieaastaselt küsis väike Stephen ema käest: “Ema, kas sa oled kunagi surnud inimesi näinud?”
“Jah, pojake. Nägin kuidas üks joodik jäi rekka alla, ja tead, see roheline mögin, mis ta kõrvadest välja voolas ei lähe mul kunagi meelest.”
Mille peale SK vastab: “That’s makes as two mom, thanks a lot.”

Peale põgusat elulookirjeldust läheb ta kirjutamise juurde. Kuidas ta seda teeb.

Esimese soovitusena käsib ta tööriistakast valmis seada: sõnavara, õigekiri, grammatika jne.

Mõned stiilinäited:

Koosolek peetakse kell seitse – halb
Koosolek on kell seitse – hea

Köis visati kirjaniku poolt – halb
Kirjanik viskas köie – hea

Ta sulges ukse kindlakäeliselt – halb
Ta virutas ukse kinni – hea

Ei tohi lauseid kunstlikult keeruliseks ajada ja asjatult peenutseda. Näiteks: Joe’l oli piisavalt aega, et läbi viia ekskrementeerimise protsess. Lihtsam, parem ja ausam on: Joe’l oli sittumiseks piisavalt aega. (Ropendamisele ja asjade nimetamisele õigete nimedega pühendab ta mitu lehekülge).

Nii on hea:
“Pane see maha,” karjus ta.
“Anna see tagasi,” anus ta, “see on minu!”
“Ära ole selline lollpea, Jekyll,” ütles Utterson.

Nii on halb:
“Pane see maha,” karjus ta ähvardavalt.
“Anna see tagasi,” anus ta armetult, “see on minu!”
“Ära ole selline lollpea, Jekyll,” ütles Utterson põlglikult.

Miks halb? Sellepärast, et lugeja teab niigi, mis tonaalusega keegi ütleb: “Ära ole selline lollpea.”

Siis veel midagi, mille eest SK hoiatab on Swifty – kirjanik, kes taolisi väljendeid nii massiliselt kasutas, et skaudid lõkke ümber istudes sellenimelist sõnamängu mängisid. Eredaim näide oli: “Ma olen torumees,” ütles ta vett tõmmates.

Veel väga oluline punkt: ära ütle, näita! Ei ole mõtet kujundada karakterit ja lisada selgitavat lipikut külge – see mees on suur, karvane ja skisofreeniline. Parem on kujundada stseenide jada, kus hullu kombed tasapisi avalduvad.

Lihtsaim viis täiendamiseks ja arendamiseks on palju lugeda ja palju kirjutada. Raamatu lõpus on nimekiri raamatutest, mida SK on ise viimase paari aasta jooksul lugenud.

Kirjutamiseks tuleb leida rahulik nurgake ja kehtestada päevane sõnapiir, alla mille kirjutada pole lubatud (SK miinimum on 2000 sõna päevas.) Käsikirja esimese drafti kallal ei tohi kauem aega kulutada, kui kolm kuud, muidu valgub lugu liialt laiali. Ta ei kasuta enamjaolt süžeed. Talle meeldib karaktereid ja olukordi jutu käigus kujundada.

Valem teise drafti tegemiseks: esimene draft – 10% = teine draft

Kõige lõppu on veel lisatud näide teksti toimetamisest – kuidas saab esimesest draftist teine – ja selgitused punktide kaupa, miks just sellised muudatused.

Tegelikult on seal veel palju. Palju-palju-palju. Mulle andis raamat uut jõudu ja kindlust. Sain paljudele ajukäärude vahel tolmu kogunud küsimustele vastuse.

Saab ka teada, kuidas ta kirjutas sellised hitt-teosed nagu: Carrie, Misery, The Shining’u jne.

Ja veel palju, palju, palju…

2 comments:

Unknown said...

See on super raamat! :) Ise sain sealt omal ajal väga palju näpunäiteid ja soovitaks kindlasti kõigil algajatel autoritel see teos läbi lugeda. Naljakas, huvitav ja inspireeriv.

söör said...

Mhmh, lugesin selle samuti esimesel võimalusel läbi. Esmaseks huviks oli küll pigem kirjanikuga veel lähemalt tuttavaks saada, aga raamat täitis ka oma põhieesmärgi – seni abstrakse ja müstilisena tundunud kirjutamisprotsess muutus märksa selgemaks. Ja King veel auväärsemaks. Kõigist tõrjumistest hoolimata niivõrd jäärapäiselt edasi kirjutada – respekt :o)

P.S Mul on meeles, et see mees ei jäänud mitte auto alla vaid kukkus katuselt tänavale. Aga noh, minu mälu...